Lihavõtted

LIHAVÕTTED Lauri Vahtre Lihavõtetel on palju nimesid. Peale lihavõtete veel ülestõusmispühad, kevadpühad, kiigepühad ja munapühad. Igal nimel on oma põhjus: lihavõtted on katoliku ajast,  mil Kristuse ülestõusmise pühaga lõppes paast ja võis jälle süüa, mida sel kevadisel  ajal küll õigupoolest kuskilt võtta polnud. Ülestõusmispühad on kiriklik nimi,  kevadpühad ei vaja erilist selgitamist, kiigepühad märgivad kiikumise kommet, munapühad pühade tähtsamat toidupoolist. Tegemist on liikuvate pühadega,  mille kõrghetkeks on täiskuu pühapäev pärast kevadist pööripäevad. Pühapäevale  eelneb nn. Vaikne nädal, siit omakorda on tähtsamad suur neljapäev ja suur reede. Nende päevade kombestik on põhijoontes kattuv, vahet vast niipalju, et suurel  reedel (Kristuse ristilöömise päev) meenutati pühade kristlikku tagapõhja rohkem  kui neljapäeval, mil kombestikus on ülekaalus eelkristlikud või kristlusevälised  jooned. Toodi tuppa puulaaste (linnupuid), et suvel palju linnupesi leida. Järgnes  vaikne laupäev ning seejärel rõõmus pühapäev. Selle päeva meeleolu on  samasugune olnud kõigil ristitud rahvastel.  Meie rahvakombestikus on kõnealuste pühade ehk kõige levinumaks  traditsiooniks olnud kiikumine. Sellele pole üldiselt mingit muud põhjust antud,  kui et “munapühad on kiigupühad”. Siiski on Mall Hiiemäe mõnede pärimusteadete alusel osutanud, et tegu on ilmselt kunagise viljakusmaagilise  toiminguga viljakasvu heaks. Ei ole täpselt teada, kui vana on meie traditsioonis rahvusvaheline munade  värvimise komme, aga igatahes on see vähemalt möödunud sajandist peale  olnud väga populaarne ja on seda tänapäevani. Kristlikku tagamaad sellel  igatahes ei ole, niisama kui lihavõttepühade teisel sümbolil, jänesel. Usutavalt  kõlab seletus, mis seob mõlemad jällegi looduse tärkamise ja taassünniga:  muna on iidvana sigivuse ja sünni sümbol ning jänese sigivus on samuti lausa kõnekäänuline. “Lihavõtted olid rõõmupühad, siis võis lilla lüüa, süüa ja juua nindapali  kui tahid.” (Lüganuse)