Tänane sünnipäev algas imeliselt - kell kuus hommikul pere õnnitlused, kell seitse klassiruumis üllatus - minu eelmise klassi poolt ehitud klassiruum, praeguste õpilaste kingikott jne. Jah, kuna alati pildistan ise ja pildile ei satu, siis täna hommikul pildistas mind lapsevanem koos II c klassi poolt kingitud lillega enne tunde klassi ees. Lisaks sain veel kinkekaarte, millega osta endale lillesibulaid, mida väga vajan. Aga mitte sellest ei räägi minu lugu. Nimelt on juba pikki aastaid minu sünnipäeval mind külastanud endine õpilane, kes justkui möödaminnes on mind õnnitlenud. Täna aga hakkasid koolitunnid lõppema ja Airit koolis polnudki. Arvasin, et ta on ehk haige või midagi muud. Aga minu üllatus oli tõeliselt suur, kui päeva lõpus tuli minu juurde võõras noormees, käes lilled ja kommikarp ning õnnitles mind. Ta ütles, et Airi ei saanud tulla, aga esimesele õpetajale tuleb lilled kohale toimetada ja nii tema seda seekord Airi palvel teebki. Uskumatu! Ma olin Airi esimene õpetaja paarkümmend aastat tagasi ja ta ei unustanud mind ka siis kui ise füüsiliselt tulla ei saanud! See on tõeline rõõm ja edulugu, sest tegelikult on ju õpetaja jaoks kõige tähtsam siiski see, et teda mäletatakse ja meeles peetakse ka aastaid hiljem, järelikult läks see korda! Kui selliseid õpilasi on ka igast lennust kasvõi ükski, annab see vananevale pedagoogile indu juurde. See ju loeb kõige enam, kuidas hindavad sind sinu õpilased, siis vanemad ja lõpuks kolleegid.
Aitäh teile, et mind meeles pidasite ja loodan, et nii mõnelegi lapsele jään siiski selleks oluliseks teerajajaks edaspidisekski!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar